Palju on räägitud TULEVIKU klassist ja koolist. On see innovaatika, teisititegemine või mida iganes. Kriitiline 20% on aru saanud, et vanamoodi enam ei saa, aga väljakutseks on ka see, et uutmoodi ei oska.
Minumeelest ei peaks me mõtlema sellele mis juhtub või võib juhtuda 5-10-25 aasta pärast.
Muutused tuleb ellu viia kohe! Võib alustada suurtest, kuid mõistlikum on alustada väikestest sammudest - näiteks iseensast.
Muutuste juhtimises on oluline roll koolijuhil, kes loob õhkkonna ning paneb õpetajaid panustama täisväärtusliku keskkonna loomisesse. Üheks teeks on anda õpetajatele vabadus ja vastutus.
Teiseks veidike auklikuks teeks on pidev tunnustamine ja motiveerimine. Auklik on tee seepärast, et motivatsioon ei tule inimese enda seest, vaid väljast. Väljast tulevad head sõnad, kiitus aitab mõnest kriitilisest situatsioonist üle, kuid "süües kasvab isu". Mõne aja pärast ei liiguta keegi enam "lillegi" kui sellele ei kaasne au ja kuulsus. Sama hull on olukord, kui tegevuse eest makstakse lisatasu. Lisatasu maksmine teatud lisategevuste eest viib õpetaja olukorda "Pavlovi refleks", kus pingutataksegi ainult selle nimel, et saada lisaraha. Unarusse jääb aga tavaline töö osa, mida peab nagunii tegema. Tundub nagu see ei olekski enam oluline. Ja tõde on ka see, et EV palka maha tegemata töö eest võtta ei saa, kui õpetaja on iga päev koolis klassis kohal, aga tunnis toimuv on alla igasugust arvestust!?
Kindlasti on teid veel, et saavutada tulemusi - "käsen-poon-lasen", "häbi" ja ka muud huvitavad demagoogilised võtted on viinud mitmed koolid "kaardile". Küsimus on ainult selles, millise närvikavaga on hiljem sellistes koolides töötavad õpetajad ja koolis käivad õpilased, tulevased lapsevanemad ja EV kodanikud?
Võibolla on need karmid mõtted, et "hea õpetaja" ei vaja mitte alati lisaraha palga näol, vaid vajab kindlasti ka suurendatud koolitusraha, võimalust suhelda, reisida, ennast täiendada nii Eestis kui ka väljaspool seda. Õpetaja vajab teadmist, et ta on väärtustatud - ja EESTI õpetajad on maailmatasemel!
Kindlasti on õpetajaid, kes vajavad ka mammonat, nagu on ka neid keda motiveerib lihtsalt vaba aeg, kõrgem palganumber, tunnustusdiplom, kingitused jne. Inimesed on erinevad - erinevas elu- ja arenguetapis on arvatavasti erinevad ootused. See, et meie oleme hetkel faasis X ei tähenda, et teised faasis Y teeks midagi valesti. Kahjuks on koolijuhil seda raske tihti arvestada, sest andes ühele palka, teisele vaba aega ja kolmandale piitsa, ei peeta seda väga "võrdseks" kohtlemiseks, samas oleks see aga vajalik kollektiivi kui ka selle konkreetse inimese arenemiseks ja avanemiseks.
Siiski pean enda jaoks oluliseks, et suurim koolijuhi tunnustus õpetajale on usaldus. Kõik me oleme (õpetajad) eeldatavasti kõrgharitud inimesed. Lapsemäng ja rumalus on hakata kellegil ütlema ette kuidas peab oma tööd tegema. Selleks on läbitud koolitused nii ülikoolis kui ka täiendkoolitusel. Selleks on koolis ainekomisjonid või õppetoolid, kolleegid ja õpilased, kelle huvi meie tundide vastu hoiab pidevalt üleval kvaliteedi. Selleks on ka riigieksamid, kuigi vahel on üsna keeruline ka parimal õpetajal aidata õpilastel saavutada kõrgeid tulemusi, kuid see ei tähenda, et lapsed ei oleks saavutanud sellel hetkel enda maksimumi.
Kokkuvõtteks olen avanud selle blogi siin, et koguda meilt kui ka maailmast häid mõtteid ja ideid, kuidas ehitada üles TULEVIKU kool täna.
Tegemist on minu isikliku vaatega, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele.
Ja teatavasti Eestis kui keegi midagi teeb, siis on kombeks mõtlematult "kirvega" panna.
Eks siis igal oinal on oma mihklipäev. Kahju on lihtsalt sellest, et nii paljud "head" õpetajad lõpetavad seepärast ka koolis töötamise või lähevadki välismaale.. aga see on juba teine teema..
Minu eesmärgiks on ikkagi Eestis rääkida tuleviku koolist, mõtteviisist ja võimalustest. Kui soovid, siis löö aruteludes kaasa.
Minumeelest ei peaks me mõtlema sellele mis juhtub või võib juhtuda 5-10-25 aasta pärast.
Muutused tuleb ellu viia kohe! Võib alustada suurtest, kuid mõistlikum on alustada väikestest sammudest - näiteks iseensast.
Muutuste juhtimises on oluline roll koolijuhil, kes loob õhkkonna ning paneb õpetajaid panustama täisväärtusliku keskkonna loomisesse. Üheks teeks on anda õpetajatele vabadus ja vastutus.
Teiseks veidike auklikuks teeks on pidev tunnustamine ja motiveerimine. Auklik on tee seepärast, et motivatsioon ei tule inimese enda seest, vaid väljast. Väljast tulevad head sõnad, kiitus aitab mõnest kriitilisest situatsioonist üle, kuid "süües kasvab isu". Mõne aja pärast ei liiguta keegi enam "lillegi" kui sellele ei kaasne au ja kuulsus. Sama hull on olukord, kui tegevuse eest makstakse lisatasu. Lisatasu maksmine teatud lisategevuste eest viib õpetaja olukorda "Pavlovi refleks", kus pingutataksegi ainult selle nimel, et saada lisaraha. Unarusse jääb aga tavaline töö osa, mida peab nagunii tegema. Tundub nagu see ei olekski enam oluline. Ja tõde on ka see, et EV palka maha tegemata töö eest võtta ei saa, kui õpetaja on iga päev koolis klassis kohal, aga tunnis toimuv on alla igasugust arvestust!?
Kindlasti on teid veel, et saavutada tulemusi - "käsen-poon-lasen", "häbi" ja ka muud huvitavad demagoogilised võtted on viinud mitmed koolid "kaardile". Küsimus on ainult selles, millise närvikavaga on hiljem sellistes koolides töötavad õpetajad ja koolis käivad õpilased, tulevased lapsevanemad ja EV kodanikud?
Võibolla on need karmid mõtted, et "hea õpetaja" ei vaja mitte alati lisaraha palga näol, vaid vajab kindlasti ka suurendatud koolitusraha, võimalust suhelda, reisida, ennast täiendada nii Eestis kui ka väljaspool seda. Õpetaja vajab teadmist, et ta on väärtustatud - ja EESTI õpetajad on maailmatasemel!
Kindlasti on õpetajaid, kes vajavad ka mammonat, nagu on ka neid keda motiveerib lihtsalt vaba aeg, kõrgem palganumber, tunnustusdiplom, kingitused jne. Inimesed on erinevad - erinevas elu- ja arenguetapis on arvatavasti erinevad ootused. See, et meie oleme hetkel faasis X ei tähenda, et teised faasis Y teeks midagi valesti. Kahjuks on koolijuhil seda raske tihti arvestada, sest andes ühele palka, teisele vaba aega ja kolmandale piitsa, ei peeta seda väga "võrdseks" kohtlemiseks, samas oleks see aga vajalik kollektiivi kui ka selle konkreetse inimese arenemiseks ja avanemiseks.
Siiski pean enda jaoks oluliseks, et suurim koolijuhi tunnustus õpetajale on usaldus. Kõik me oleme (õpetajad) eeldatavasti kõrgharitud inimesed. Lapsemäng ja rumalus on hakata kellegil ütlema ette kuidas peab oma tööd tegema. Selleks on läbitud koolitused nii ülikoolis kui ka täiendkoolitusel. Selleks on koolis ainekomisjonid või õppetoolid, kolleegid ja õpilased, kelle huvi meie tundide vastu hoiab pidevalt üleval kvaliteedi. Selleks on ka riigieksamid, kuigi vahel on üsna keeruline ka parimal õpetajal aidata õpilastel saavutada kõrgeid tulemusi, kuid see ei tähenda, et lapsed ei oleks saavutanud sellel hetkel enda maksimumi.
Kokkuvõtteks olen avanud selle blogi siin, et koguda meilt kui ka maailmast häid mõtteid ja ideid, kuidas ehitada üles TULEVIKU kool täna.
Tegemist on minu isikliku vaatega, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele.
Ja teatavasti Eestis kui keegi midagi teeb, siis on kombeks mõtlematult "kirvega" panna.
Eks siis igal oinal on oma mihklipäev. Kahju on lihtsalt sellest, et nii paljud "head" õpetajad lõpetavad seepärast ka koolis töötamise või lähevadki välismaale.. aga see on juba teine teema..
Minu eesmärgiks on ikkagi Eestis rääkida tuleviku koolist, mõtteviisist ja võimalustest. Kui soovid, siis löö aruteludes kaasa.
No comments:
Post a Comment