Eestis, kui ka maailmas on läinud lahti Khan kultus. Mitmed mitte haridusvaldkonna inimesed on veendunud, et selline meediakasutus võiks õpetaja tööd väga suuretsi aidata, kuna see on uudne ja huvitav.
Õpivideod erinevatel teemadel, lühikesed, võimalus personaliseerimiseks (vaid ise mida vaatad). Sobivad kasutamiseks eelõppena, tunnis kui ka järelõppena. Sarnaseid projekte on tehtud ka mujal koolides kus õpetajad on tunde lindistanud ja siis palunud vanematel koos lastega õhtul tegevused läbi korrata.
Kordamine on tarkuse ema.
Tavatunni probleem on selles, et klassis on ainult üks "tark" ja viimane igaühe juurde ei jõua.
Kui oleks vajalikk digitaalne tunnisisu, siis see oleks abiks. Samamoodi oleks abiks võimalus igal lapsel olla oma õppimises erikohas. Kuna Eestis on selline võimalus vaid vähestes klassides, siis saab hetkel olla Khan laadi asjad abimeheks neile, kes soovivad pigem ennas lisaks harida.
Ideaalseimaks lahenduseks oleks kasutada Khan tehtud tööd metoodikaga "filipped classroom" ehk tagurpidi pööratud klassiruumiga. Süsteem töötab kuna õpilastel tuleb teha klassiruumis tööd ära "ette" ja siis tunnis arutada lähemalt tekkinud probleeme ja muresid. Eesti jaoks on see "uus", nagu on see ka muu maailma jaoks. On kohutavalt raske sundida ennast ette õppima. See ei taha toimida isegi ülikoolis. Need aga kes õpivad ette tunnevad tunnis igavust, kui õpetaja neile tegevust ei paku, siis tekib pigem "segajaid" juurde. Ehk siis tunni rikuvad ära nii need kes ei oska, kui ka need kes oskavad. Seega pole ime, et õpetajad pigem ei soovi sellist meediat oma klassiruumi.
Teine asi on aga meedias endas. Igaüks meist õpib erinevalt. Mõnele on vaja individuaalset lähenemist, teine saab aru loengus, rühmatöös, praktiliselt läbi proovides. Kujutage ette olukorda kus kõik ainetunndi kasutaks sama meediumit kuna see tundus mingi ajahetk lastele "mõjuvat". Toon näite oma kooliaegsest kogemusest, kus väga huvitava õpetaja tunnnis kasutati vanaaegset slaidide näitamist. Tulemuseks oli see, et iga kord kui tuli kustutati ja slaidiprogramm lahti läks, magasin mina pea laua peal. Esimesel viiel korral oli selline piltide näitamine põnev, siis aga muutus ühetaoliseks kuni selleni, et lihtsalt ei suudagi sellist meedialiiki enam ilma haigutamata vaadata.
Õppimiseks peaks olema aga meel terav?!
Khan Academia: tuleviku haridus?
Lisaks võib siit lugeda ka kriitikat õpetajate sulest:
http://news.slashdot.org/story/12/07/24/1949245/khan-academy-the-teachers-strike-back
Õpivideod erinevatel teemadel, lühikesed, võimalus personaliseerimiseks (vaid ise mida vaatad). Sobivad kasutamiseks eelõppena, tunnis kui ka järelõppena. Sarnaseid projekte on tehtud ka mujal koolides kus õpetajad on tunde lindistanud ja siis palunud vanematel koos lastega õhtul tegevused läbi korrata.
Kordamine on tarkuse ema.
Tavatunni probleem on selles, et klassis on ainult üks "tark" ja viimane igaühe juurde ei jõua.
Kui oleks vajalikk digitaalne tunnisisu, siis see oleks abiks. Samamoodi oleks abiks võimalus igal lapsel olla oma õppimises erikohas. Kuna Eestis on selline võimalus vaid vähestes klassides, siis saab hetkel olla Khan laadi asjad abimeheks neile, kes soovivad pigem ennas lisaks harida.
Ideaalseimaks lahenduseks oleks kasutada Khan tehtud tööd metoodikaga "filipped classroom" ehk tagurpidi pööratud klassiruumiga. Süsteem töötab kuna õpilastel tuleb teha klassiruumis tööd ära "ette" ja siis tunnis arutada lähemalt tekkinud probleeme ja muresid. Eesti jaoks on see "uus", nagu on see ka muu maailma jaoks. On kohutavalt raske sundida ennast ette õppima. See ei taha toimida isegi ülikoolis. Need aga kes õpivad ette tunnevad tunnis igavust, kui õpetaja neile tegevust ei paku, siis tekib pigem "segajaid" juurde. Ehk siis tunni rikuvad ära nii need kes ei oska, kui ka need kes oskavad. Seega pole ime, et õpetajad pigem ei soovi sellist meediat oma klassiruumi.
Teine asi on aga meedias endas. Igaüks meist õpib erinevalt. Mõnele on vaja individuaalset lähenemist, teine saab aru loengus, rühmatöös, praktiliselt läbi proovides. Kujutage ette olukorda kus kõik ainetunndi kasutaks sama meediumit kuna see tundus mingi ajahetk lastele "mõjuvat". Toon näite oma kooliaegsest kogemusest, kus väga huvitava õpetaja tunnnis kasutati vanaaegset slaidide näitamist. Tulemuseks oli see, et iga kord kui tuli kustutati ja slaidiprogramm lahti läks, magasin mina pea laua peal. Esimesel viiel korral oli selline piltide näitamine põnev, siis aga muutus ühetaoliseks kuni selleni, et lihtsalt ei suudagi sellist meedialiiki enam ilma haigutamata vaadata.
Õppimiseks peaks olema aga meel terav?!
Khan Academia: tuleviku haridus?
Lisaks võib siit lugeda ka kriitikat õpetajate sulest:
http://news.slashdot.org/story/12/07/24/1949245/khan-academy-the-teachers-strike-back
No comments:
Post a Comment