21. sajandi oskused ühendavad endas koolitarkuse ja elukestva õppimise. Õppimise alustaladeks on digitaalne kirjaoskus, arusaam elust ja karjäärist kui ka õppimine ja paidlikkus (innovaatika). Et seda kõike ellu viia on õpetajatel väljakutse vaadata oma aine õpetamist teistmoodi. Oluline ei ole mitte enam õppeaine ja faktid, vaid oskused fakte leida, kasutada, analüüsida jne.
Õppimise ja innovaatika alla kuuluvad: kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine, loovus, suhtlemine ja koostöö. Kirjaoskuse alla: info ja meedia haldamise ja kasutamise, loomine ja üleüldine IKT ressursside ja teenuste kasutamine. Eluliselt oluliseks saab paindlikkus, oskus erinevates olukordades kohaneda, enesemotiveerimine, initastiiv ja oskus iseennast juhtida, oskus teha koostööd kultuuride vaheliselt, majandada oskuslikult, kui ka arusaam juhtimisest ja vastutusest.
http://en.wikipedia.org/wiki/21st_Century_Skills
Õpetaja töö sellises olukorras muutub juhendamiseks, abistajaks. Uued metoodikad nõuavad palju rühmatöösid ja päris-elu prpbleemide lahendamist. Hindamine kui selline muutub enesehindamiseks. Motivatsioon tuleb õpilastes tekitada enestes, mitte ei ole väliselt õpetaja poolt juhitud.
Pähkel on aga selles, et isegi kui meie uus RÕK kõike seda ilusasti tõetab, ei ole praegune õpetajaskond ega ka vanemad selleks veel valmis. Komistuskiviks on arusaam hindamisest, ülesannete ja vahendite puudus. Kui kõik on "innovaatilised", siis mis on innovaatika?
Õppimine teadmatuses ehk olukord maailmas on ettearvamatu - töökohad muutuvad (tulevad-kaovad), finantsturg on ebastabilne. Pole olemas palju väärtuseid, mis paika jäävad. Kindlus, traditsioonid, põlvest-põlve oskuste pärandamine on muutumas haruldaseks ja luksuseks.
21. sajandi õpet võib vaadelda ka kui mõtteviisi-tegutsemisviisi-tööriistade muutumist vastavalt maailma arengule. Üksi ei saa asjadega enam edukat tegeleda, seega tuleb tegeleda koostöös. Teisalt kui üpetajad ise ei oska omavahel koostödö teha, siis kuidas nad oskavad seda õpetada teistele? Pole ime, et õpetajaskond on kabuhirmus - vanem seltskond lahkub süüdistades nooremaid. Noorem seltskond, kes julgeb sõna sekka öelda pületab ennast lihtsalt läbi, sest nad peavad üksi seda kõike leiutama. Asju mida tuleb teha ja õpetada pole ju kunagi olemas olnud.
Samas ei ole maailmas olnud kunagi nii palju inimesi, selliseid tehnoloogiaid jms.
Praegu on vast kõige huvitavaim aeg elada ja õpetada?!
Õppimise ja innovaatika alla kuuluvad: kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine, loovus, suhtlemine ja koostöö. Kirjaoskuse alla: info ja meedia haldamise ja kasutamise, loomine ja üleüldine IKT ressursside ja teenuste kasutamine. Eluliselt oluliseks saab paindlikkus, oskus erinevates olukordades kohaneda, enesemotiveerimine, initastiiv ja oskus iseennast juhtida, oskus teha koostööd kultuuride vaheliselt, majandada oskuslikult, kui ka arusaam juhtimisest ja vastutusest.
http://en.wikipedia.org/wiki/21st_Century_Skills
Õpetaja töö sellises olukorras muutub juhendamiseks, abistajaks. Uued metoodikad nõuavad palju rühmatöösid ja päris-elu prpbleemide lahendamist. Hindamine kui selline muutub enesehindamiseks. Motivatsioon tuleb õpilastes tekitada enestes, mitte ei ole väliselt õpetaja poolt juhitud.
Pähkel on aga selles, et isegi kui meie uus RÕK kõike seda ilusasti tõetab, ei ole praegune õpetajaskond ega ka vanemad selleks veel valmis. Komistuskiviks on arusaam hindamisest, ülesannete ja vahendite puudus. Kui kõik on "innovaatilised", siis mis on innovaatika?
Õppimine teadmatuses ehk olukord maailmas on ettearvamatu - töökohad muutuvad (tulevad-kaovad), finantsturg on ebastabilne. Pole olemas palju väärtuseid, mis paika jäävad. Kindlus, traditsioonid, põlvest-põlve oskuste pärandamine on muutumas haruldaseks ja luksuseks.
21. sajandi õpet võib vaadelda ka kui mõtteviisi-tegutsemisviisi-tööriistade muutumist vastavalt maailma arengule. Üksi ei saa asjadega enam edukat tegeleda, seega tuleb tegeleda koostöös. Teisalt kui üpetajad ise ei oska omavahel koostödö teha, siis kuidas nad oskavad seda õpetada teistele? Pole ime, et õpetajaskond on kabuhirmus - vanem seltskond lahkub süüdistades nooremaid. Noorem seltskond, kes julgeb sõna sekka öelda pületab ennast lihtsalt läbi, sest nad peavad üksi seda kõike leiutama. Asju mida tuleb teha ja õpetada pole ju kunagi olemas olnud.
Samas ei ole maailmas olnud kunagi nii palju inimesi, selliseid tehnoloogiaid jms.
Praegu on vast kõige huvitavaim aeg elada ja õpetada?!
No comments:
Post a Comment