Teekondi kooliekeskkonna paremaks muutmisel on mitmeid, kuid endale tuleb selgeks teha palju suudame ise sellesse panustada. Muutused võivad toimuda altpoolt üles või ülevaltpoolt alla. Kui ise panustada ei suuda, siis pole mõtet ka teiste peale näpuga näidata "et võiks olla" või "teie tehke".
Altpoolt üles toimuv initsatiiv osutub edukaks siis kui ülemine ots on muutustele ja uuendustele avatud. Kui ei ole, siis on suhteliselt keeruline suures plaanis midagi ära teha. Lihtsam on tema "oma asju" näiteks eTwinning projekte, osaleda koolitustel ja anda parim oma enda töös. Samas see arvatavasti ei muuda kuidagi kooli atmosfääri paremaks, kuid võib muuta vähemalt miskit teie enda tegemistes. Tihti võib tekkida olukord, kus teised peavad sinu tegevust endale ohuteguriks, kuna sa teed enam kui "nõutud". Oma tegevuse varjamine pole õige lahendus, kuid mida teised ei tea, seda ei saa ka sinu vastu ära kasutada. Seega võimaluseks on kas leida endale head liitlased, kellega asju koos teha või püüda mõjutada pealikel kasvõi mitte sekkuma, kui tahad uuendusi ellu viia.
Ülevalt poolt alla toimuv initsatiiv võetakse lühemal või pikemal võitlusel omaks, vahel peab juht tegema selleks ka otsuseid nt. teatud töötajate teenetest loobumise kui koostöö ei suju. Samas on jälle probleemiks see, et ei ole palju koolijuhte, kes tahaksid teatdu samme ette võtta, kui asi "enamvähem" ikkagi toimib. Teisalt on see kõige kiirem ja valutum viis kogu keskkonna kiireks mõjutamiseks. Kahju ainult, et keegi ei oska meist näha ette tulevikku, seega ei oska keegi ette arvata, mis mõjub paremini ja mis toob alguses palju tööd ja tagasilööke.Teisalt liiga karmid sammud võivad mingil ajahetkel mittekaasatud õpetajad siiski minema peletada.
On olemas ka vahepealne lahendus, kus piisavalt palju sõnaõigusega õpetajaid näiteks koos haridustehnoloogi või IT inimesega võtab ette lisakohustuse asju muuta paremaks. Muutused mõjutavad nii õpetajate kui õpilaste tööd. Väikeste sammude ja edukusega võidakse muuta paljut. Selliseid koole kus ainekomisjoni esimeestel on lisavastutus ja õigus nö. laiendatud juhtkond võiks tähele panna, sest tegelikkuses siin peitub positiivne koolikultuur.
Kuidas asju muuta paremaks sõltub inimeste motivatsioonist muutustega kaasa tulla. Esiteks peab muutuma tehtav töö lihtsamaks, ajakulu ja ressurss paremini kasutatavaks. Teiseks peaks see tõstma heaolu ja rahulolu tunnet tööga. Inimesed peaks saama võimaluse ise vastutada oma tegemiste eest. Meenutagem aegu kus ekooli täitmise eest maksti mõnes koolis lisatasu või tehti seda sama muu tehnika kasutamise eest. Nüüd oleks see ebatavaline, et keegi maksab sulle selle eest, et sa mingeid lisavahendeid oma ainetunnis kasutaksid. See võib olla üks trikk. Kuid kui rahavood lõpevad, siis loeb palju kuidas on suudetud seeläbi inimeste mõtteviisi muuta - panustama ka ilma rahast ja saama aru, et see muudab tegelikkuses ka tööd huvitavamaks.
Kõige olulisem misiganes muutuse puhul on see, et see ei toimuks väga vägisi. Kui terve meeskond on vastu, siis ei tule asjast asja. Meeskonda võib aga mõjutada ja motiveerida, et x võimalusi katsetataks. Vahel aitab ka see kui viidata, et teised koolid juba kasutavad ja teevad x moodi ja "meie oleme ajas maha jäänud". Vahel lausa hirmutatakse "kontrolliga".
Tegelikkuses aga oleks ikkagi vaja koostööd, mitte kartust, et homme pole sa tööle oodatud. Mina eelistan igal juhul koolis näha õpetajat, kes ei kasuta tehnikat, aga paneb lastel silmad õppimisest särama kasutades traditsioonilisi vahendeid, kui seda, kes topib arutult tundi igasuguseid võimalusi ja vahendeid, kuid kelle kasutegur on kokkuvõttes madal.
Kõige lihtsam on alustada kooli meeskonnas koostööd kasvõi läbi arengukava kirjutamise. Kaasatud on nii õpetajad, õpilased kui ka vanemad. Loodud arengukava või plaan aga ei ole lihtsalt paber, vaid on toimimise aluseks. Seepärast ei tohiks see olla ka paks ja "ilus" dokument, vaid peaks olema asi, mida me tegelikkuses ka kasutame.
Me oleme koostöös võrdsed partnerid. Kui kokkulepet ei saavutata, siis tuleb niikaua arutada probleemkohtade ja väljakutsete üle, kui me saame koos edasi minna. Teisalt tuleb aru saada, et me ei ole ninapidi kokku rõngaga pandud. Kui koostöö ei suju, siis on vahel mõistlik seda ka tunnistada ning erinevat teed minna.
Arutelusid võib juhtida koolis kes iganes, kellel on võimekust. Vajadusel tuleb kaasata väliskoolitajaid ja spetsaliste, kes suudavad asja vaadata neutraalselst vaatenurgast.
Siin on Pelgulinna Gümnaasiumi alusplatvorm, mille pealt asusime ühist aruengukava arutama 2010 aastal.
