Googeldamine

Google pakkus juulis 2012 kiirematele võimalust osaleda veebikoolitusel - "power of searching with Google". Kursus viidi läbi ~10 päeva jooksul ja sisaldas endas videoid ning ülesandeid.

Kes varem ei ole osanud otsida, siis siin on üks hea EU abiga loodud materjal:
http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/otsing/index.htm

Kuid kes jagavad "Englishit", siis saavad aga siit uusi nippe ja trikke juurde.
http://www.powersearchingwithgoogle.com/

Otsingu osas on aga jama see, et Google muudab otsingud abivalmilt sinu jaoks "sobivaks" olenevalt sinu asukohast, eelevatest otsinguharjumustest jne. Kui varem sai öelda inimesele, et võta nende märksõnadega kolmas link, siis praegu arvatavasti see nii enam väga hästi ei taha toimida. Ja minumeelest sajab see vähemalt eestlasi kohutavalt närvi.

Huvitav on aga see, et inimesed on ikka suhteliselt hädas oma asjadega ja ei suuda märksõnu Googlesse tippida ja peavad teiste "segamist" mingite tüütustega olulisemaks. A la igaüks võiks võtta ette ja ise selle või teise asja välja otsida, aga nemad passivad kannatlikult skypes ja MSN ning pommitavad teisi sealolijaid oma küsimustega. Selline õpitud abitus on aga teiste aja raiskamine.

Siis on mõistlik kasutada sellist linki, targemad saavad aru ja jätavad su rahule. http://lmgtfy.com/
Kellel on aga huvi vaadata, mida otsitakse, siis saab seda teada siit: live.lmgtfy.com/

Otsimootoreid on muidugi veel, kuid teised ei suuda nagu eriti "ilma" teha kui vaadata otsingute kvaliteeti. Kasu võiks muidugi olla erinevatest "spetsaalotsingutest", kuid ka siis on Google endale juba ette rajad ära teinud.

Teine asi on aga see, et igaüks tahab vastust kohe, mitte kulutada agea "huvitava tuhlamise peale veebis". Näiteks ka ülikoolides kursused on hakanud jagunema kaheks a. kus pakutakse valmistoodangut (raamat/konspekt/eksam) või b. muutuva sisuga/ise otsi googlest/disskusseioonipõhine
Üks viis jagab hulluks ühed tudengid ja teine viis teised:)

Minu jaoks huvitavaim oli õppida "pildiotsingut" kus olemasoleva pildi alusel leitakse sarnane - Goggels.

Postitusvalikud

Veeb 1.0, 2.0 ja 3.0 erinevad omavahel kasutaja osaluse ja personaalsuse poolest. Esimest kasutati info levitamiseks, tegemist oli staatilise teabega, mille pani üles firma esindaja või veebihooldaja. Teise puhul läks lahti üleüldine osalus ja jagamine. Kuna inimesed aga ei kipu eriti mõistma, et digitaalne jälg ei kustu ajaga, siis liigub palju õpetusi ja käitumisjuhiseid, kuidas endast lõpuks lolli muljet mitte jätta.

Postitamata jätmine on raske, aga võibolla vajalik:

Teine asi on see, mis toob endaga kaasa kolmas veebiversioon. Räägitakse semantilisest veebist, aga mida see tähendab? Ega seal muud pole kui olemasolev andmestik viiakse "uuele" kujule, mis muudab ta nii dünaamiliseks, otsitavaks masinatele. Inimesed jäävad olema ja käituma nagu nad ikka harjunud on. Teisalt jälle kui iga su liigutus on kuskil analüüsitav ja kasutatav, siis võib see pikemas perspektiivis siiski midagi muuta. Nimelt privaatsus kui selline (või illusioon) lõhkeb kui seebimull ja tark on ikkagi olnud see, kes on teadlikult oma digimina kujundanud. 

Teine asi on aga see, et veeb hakkab sinu järgi ennast mugandama - et sinul oleks parem. Kuid see arvatavasti toob endaga kaasa "filtreeringud", ehk me ei näe enam maailma ühtemoodi, vaid näeme meie joaks kohandatult. 

Eks igasugused "targad" asjad kutsutakse ka ellu 3.0 puhul. Üks stsaneerium on näiteks "tark linn". 

Või asukohapõhine info kasvõi Googlest, mis aitab kokku hoida aega ja sellega ka raha. 

Kui enne sai loll kirikus ka peksa, siis nüüd saab peksa ja see jääb igaveseks ka sinu seinale:)

Teine asi on muidugi see, et kas sa aru said, et peksa antigi..

Kes tahab aga enam teada

http://computer.howstuffworks.com/web-30.htm

Kuidas alustada - muutuste juhtimine

Teekondi kooliekeskkonna paremaks muutmisel on mitmeid, kuid endale tuleb selgeks teha palju suudame ise sellesse panustada. Muutused võivad toimuda altpoolt üles või ülevaltpoolt alla. Kui ise panustada ei suuda, siis pole mõtet ka teiste peale näpuga näidata "et võiks olla" või "teie tehke".

Altpoolt üles toimuv initsatiiv osutub edukaks siis kui ülemine ots on muutustele ja uuendustele avatud. Kui ei ole, siis on suhteliselt keeruline suures plaanis midagi ära teha. Lihtsam on tema "oma asju" näiteks eTwinning projekte, osaleda koolitustel ja anda parim oma enda töös. Samas see arvatavasti ei muuda kuidagi kooli atmosfääri paremaks, kuid võib muuta vähemalt miskit teie enda tegemistes. Tihti võib tekkida olukord, kus teised peavad sinu tegevust endale ohuteguriks, kuna sa teed enam kui "nõutud". Oma tegevuse varjamine pole õige lahendus, kuid mida teised ei tea, seda ei saa ka sinu vastu ära kasutada. Seega võimaluseks on kas leida endale head liitlased, kellega asju koos teha või püüda mõjutada pealikel kasvõi mitte sekkuma, kui tahad uuendusi ellu viia.

Ülevalt poolt alla toimuv initsatiiv võetakse lühemal või pikemal võitlusel omaks, vahel peab juht tegema selleks ka otsuseid nt. teatud töötajate teenetest loobumise kui koostöö ei suju. Samas on jälle probleemiks see, et ei ole palju koolijuhte, kes tahaksid teatdu samme ette võtta, kui asi "enamvähem" ikkagi toimib. Teisalt on see kõige kiirem ja valutum viis kogu keskkonna kiireks mõjutamiseks. Kahju ainult, et keegi ei oska meist näha ette tulevikku, seega ei oska keegi ette arvata, mis mõjub paremini ja mis toob alguses palju tööd ja tagasilööke.Teisalt liiga karmid sammud võivad mingil ajahetkel mittekaasatud õpetajad siiski minema peletada.

On olemas ka vahepealne lahendus, kus piisavalt palju sõnaõigusega õpetajaid näiteks koos haridustehnoloogi või IT inimesega võtab ette lisakohustuse asju muuta paremaks. Muutused mõjutavad nii õpetajate kui õpilaste tööd. Väikeste sammude ja edukusega võidakse muuta paljut. Selliseid koole kus ainekomisjoni esimeestel on lisavastutus ja õigus nö. laiendatud juhtkond võiks tähele panna, sest tegelikkuses siin peitub positiivne koolikultuur.

Kuidas asju muuta paremaks sõltub inimeste motivatsioonist muutustega kaasa tulla. Esiteks peab muutuma tehtav töö lihtsamaks, ajakulu ja ressurss paremini kasutatavaks. Teiseks peaks see tõstma heaolu ja rahulolu tunnet tööga. Inimesed peaks saama võimaluse ise vastutada oma tegemiste eest. Meenutagem aegu kus ekooli täitmise eest maksti mõnes koolis lisatasu või tehti seda sama muu tehnika kasutamise eest. Nüüd oleks see ebatavaline, et keegi maksab sulle selle eest, et sa mingeid lisavahendeid oma ainetunnis kasutaksid. See võib olla üks trikk. Kuid kui rahavood lõpevad, siis loeb palju kuidas on suudetud seeläbi inimeste mõtteviisi muuta - panustama ka ilma rahast ja saama aru, et see muudab tegelikkuses ka tööd huvitavamaks.

Kõige olulisem misiganes muutuse puhul on see, et see ei toimuks väga vägisi. Kui terve meeskond on vastu, siis ei tule asjast asja. Meeskonda võib aga mõjutada ja motiveerida, et x võimalusi katsetataks. Vahel aitab ka see kui viidata, et teised koolid juba kasutavad ja teevad x moodi ja "meie oleme ajas maha jäänud". Vahel lausa hirmutatakse "kontrolliga".

Tegelikkuses aga oleks ikkagi vaja koostööd, mitte kartust, et homme pole sa tööle oodatud. Mina eelistan igal juhul koolis näha õpetajat, kes ei kasuta tehnikat, aga paneb lastel silmad õppimisest särama kasutades traditsioonilisi vahendeid, kui seda, kes topib arutult tundi igasuguseid võimalusi ja vahendeid, kuid kelle kasutegur on kokkuvõttes madal.

Kõige lihtsam on alustada kooli meeskonnas koostööd kasvõi läbi arengukava kirjutamise. Kaasatud on nii õpetajad, õpilased kui ka vanemad. Loodud arengukava või plaan aga ei ole lihtsalt paber, vaid on toimimise aluseks. Seepärast ei tohiks see olla ka paks ja "ilus" dokument, vaid peaks olema asi, mida me tegelikkuses ka kasutame.

Me oleme koostöös võrdsed partnerid. Kui kokkulepet ei saavutata, siis tuleb niikaua arutada probleemkohtade ja väljakutsete üle, kui me saame koos edasi minna. Teisalt tuleb aru saada, et me ei ole ninapidi kokku rõngaga pandud. Kui koostöö ei suju, siis on vahel mõistlik seda ka tunnistada ning erinevat teed minna.

Arutelusid võib juhtida koolis kes iganes, kellel on võimekust. Vajadusel tuleb kaasata väliskoolitajaid ja spetsaliste, kes suudavad asja vaadata neutraalselst vaatenurgast. 

Siin on Pelgulinna Gümnaasiumi alusplatvorm, mille pealt asusime ühist aruengukava arutama 2010 aastal.

Arengu arutelu from birgylorenz

Hariduses kaasarääkijad

Haridus ei ole omaette seisev saareke või "püha lehm" nagu mõned tavatsevad mõelda. Haridus puudutab meid igaühte. Kuna erakapital ei näe tulemusi, mida nad sooviksid, siis on asutud tegutsema reformidega. Samas olen mõistnud, et reformid toimuvad pidevalt, veerevale kivile sammalt ei kasva.

Viimaste aegade suured ideed on toonud koolidesse tehnika. Aga sellest ei ole piisanud. Esiteks kõikidele ei ole jagunud ja neile kes jagus, siis neil pole tegelikkuses ka väga suuri näitajaid ette anda, kuigi motivatsioon on kasvanud, teatud ajsu saab teha ära kiiremini jne. Kuid ma isiklikult arvan, et ideed ja inimesed tehnika taga on sellega hakkama saanud, mitte "tehinka iseeneses".

Siis koolitati koolijuhte, aga sellest pole piisanud.
Siis koolitati õpetajaid, aga sellest ei ole piisanud.

Siis öeldi, et ei saa tehnikat kasutada, sest puuudub sisuline hariduslik materjal. Kui hakati materjale looma (nt digitahvlid ja tahvelarvutid), siis mitmed õpetajad hakkasid ennast tundma üleliigsena, kuna tehnika õpetab lastele "trikid" selgeks. Tehnika aga ei suuda õpetada inimlikkust ja tegelikku kriitilist meelt jms. Tehnika suudab edukalt asju taastoota ja esitada. Muuks on ikkagi inimest vaja. Kuid rünnaku tulemusel on õpetajaskonnas tekkinud vastuseis muutustele.

Mitmeid ideed räägivad hariduse muutmisest "äriks" või äril põhinevaks. Samas juba esimeses postituses tõin välja seose raha eest õpetamise ja "Pavlovi koerakese" vahel. Kindlasti saavutatakse teatud valdkonnas positiivsed tulemused, kuid muud valdkonnad, mis jäävad "tähelepanuta" arvatavasti rikuvad ära kogu muu maailma toimimise.

Uus trend on anda lastele võimalus - lasta neil ise teha. Samas kui lapsed selles protsessis üksi jätta, siis pigem saame "Kärbeste jumala":) Seega Õpetajad on väga vajalikud!

Aga siis suuri mõtlejaid hariduse teemal:



Bill Gales: How do you make a teacher great?

Sir Ken Robinson Multiple intelligences



 


Suggata Mitra New Experiences in self-teacing

Kool

Visioon tuleviku koolist sisaldab paratamatult tehnika paremat ärakasutamist. Samas tehnika võib olla "märkamatu" taustasüsteem, mis reguleerib õhkkonda - kliimaseade, valgustus jne.

Ka Eestis olen kohanud vahvaid algatusi kus mõõdetakse näiteks kooli energiakasutust ja püütakse seda opetimeerida või on juba planeerimisel arvestatud sisse erinevad võimalused ja nüansid kasvõi koridori ja klassiruumi suuruse, asetuse jms. Huvitav on aga see, et kõike seda peetakse veel "tulevikuks" ja "innovaatikaks", samas kui koolid mida remonditakse muudetakse huvitavaks ainult värvidega, kuid klassiruumid ja võimaluste kaasajastamine jätakse samaks.

Lihtsad näited:

• koolis tehakse remont, kuid keegi ei mõtle selle peale, et kaasajal võtavad lapsed oma vidinad ise kooli kaasa. Puudub võimalus kaasavõetut vajadusel laadida;
• keegi ei mõtle ehituse juures, et koolis on wifi. Peale kooli valmist hakatakse sintele uusi kaableid vedama, et seda võimekust saavutada. Halval juhul tehakse otsus, et meie kooli on "wifi-vaba". 
• digitahvlid pannakse ruumidesse üles liiga kõrgele. Lapsed ja õpetajad ulatuvad puudutama tahvlist 50-75%. Seadistus on tehtud projektori järgi;
• õpilastel pole kohta kus klassivälist tööd teha - puudub mööbel, nurgakesed kogunemiseks ja õppimiseks jms. 
• klassidesse ostetakse rulood, mis lasevad päikest läbi, projektorid on kevadel-sügisel kasutuskõlbmatud;
• klassimööbel keevitatakse kinni põrandasse.

Juba allpool mainitud Cornwallis Academia ja New Line Academia koolid on ehitatud üles kasutades täiesti uusi põhimõtteid kasutades terve lennu tunde läbi PLAZA-de.



Väga häid näiteid on leidnud ka Ingrid Maadvere oma Tiigrihüppe haridustehnoloogi blogis:
http://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com/2012/03/tulevikuklassiruum.html

Informaatikaõpetajate lemmikuks sai nendest nr 4.



Samamoodi on toodud ülevaade Brüsseli Furture Classroom lahendusest
http://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com/2012/03/tulevikuklassiruum-brusselis.html

Tuleviku maailm

Tuleviku maailma üle on fantaseeriud igal ajal. Kui koolis käisin, siis arusaam tehnoloogilisest arengust oli suhteliselt kehva. Kasutasime küll Jukusid ja igasugust muud vanavara, kuid internet kui selline oli mõistatus.

Esimesem huvitavaim kogemus kaasaskantava "kalkulaatoriga" oli Casio vidin, milles sai teksti sisse trükkida. Pidasin seal päevikut. Päevik läks küll hiljem kaotsi kuna akud said tühjaks, kuid see oli juba midagi erilist. Samal ajal kui tavaline arvutusmasin (matemaatikas) oli ikkagi suhteliselt igav riistapuu, kui sellega just "rumalaid või vähemrumalaid" sõnu ja arvutusi kokku ei löödud.

Käesoleval ajal on aga läinud asjad vägagi kiireks. Samamoodi pakub Youtube lihsaid võimalusi oma aju mitte sellega väga vaevata ja pakub poolfabrikaatlahendused ette. Ehk siis mitte enam ise ei fantaseeri tulevikus, vaid mõtled sellele raamistiku sees, mida pakuvad välja mitmed innovaatilised firmad.

Microsoft 2019

Kontoritöö
 

Klaasist päev


Klaasist päev jätk

Microsoft Kodu

Kodulahendus Euroopa tegijatelt